Me peame sellest rääkima

Väikese Eesti sees on suurem, mis liigub palju kiiremini ja kaugemale. Suur-Eesti soovib kehtivad raamid lõhkuda, sest neile on Eestis kitsas. Õigusega. Nende piiriks on Euroopa, Ameerika või kogu maailm. Nad koliks riigiasutused pilve ja jagaks e-kodakondsust üle maailma. Nad palkaks koduabilisi-lapsehoidjaid kas või Aasiast. Need on reeglina inimesed, kes on enda ja Eesti saavutuste üle uhked. Kes tunnevad, et Eestis on hea ja mõtlevad, kuidas seda laia maailma viia.

Kõrvuti elab aga tagasihoidlikum, Väike-Eesti. Sellel ei ole pilve kolimisega mingit asja. Neile piisab, kui kodukoha lähedal oleks kauplus ja kõrts. Kui linnasõit ja koolitoit oleks tasuta, õigemini tasutud. Nad näevad vajadust nii postkontoris kui ka pangabussis. Väike-Eesti on väsinud unistamast paremast elust, nad soovivad seda tunda. Et oleks soe ja hubane oma kodus, siin ja praegu. Et Eesti poleks mitte sõnades ilus, vaid siin oleks päriselt mõnus.

Kaks Eestit pole omavahel konfliktis, aga nad pole ka kontaktis. Ei saagi olla, sest keel ja suhtluskanalid ei ühti. Isegi kui emakeel on sama. Suur ja väike hoiavad pigem omaette. Mõnikord küll põrnitsevad üksteist umbusklikult või viskavad üksteise kulul krõbeda nalja.

Tõsi, lisaks sünnimaale ühendab neid veel üks teema. Mõlemad, nii suur kui ka väike, lahkuvad. Neid lahkub tuhandeid. Lahkuvad nii pehmod kui ka machod. Meie inimesed, meie Eestist. Olenemata rahvakillust, keda on Eestis ligi 180. Tööandja ei leia töötajat ja töötaja ei leia tööd. See ongi rööpreaalsus. Me peame selle nüüd selgeks rääkima.